Paanajärvi Rahvuspark

Olles Lapimaal Kuusamos- Rukal ja Oulanka Rahvuspargis seigelnud juba mitmeid aastaid, mõtlesin ikka, et mis seal „teiselpool“ võiks olla. „Teiselpool“ all ma mõtlesin eelkõige Karjalat ja Paanajärvi rahvusparki. Kasuks teadmatusele tuli ka info puudumine või vähesus. Kirjandust on vähe, samas ei anna ka netiotsingud suurt midagi. Ja kaardil on lihtsalt sealpool piiri valged alad, mõne üksiku tähistusega. Oulanka looduskeskusest leidsin siiski ühe raamatu, küllalt kehvade piltidega ja venekeelse.

Kuusamo lähistele on alles hiljuti rajatud korralik piiripunkt, aegajalt, kui sinna kanti juhtusin, keerasin sisse ka piiripunkti parklasse. Liiklemist seal erilist polnud. Olin plaaninud teha sinnapoole retke koos Oulanka rahvuspargi külastusega. Kuna kilomeetreid ei tundunud kuigi palju (piirilt Pääjärvile ca 60km), siis arvasin, et ühe päeva retk teisele poole piiri pole probleem. Ruka turismifirmast on võimalik sinna tellida ekskursioon, aga hind oli päris soolane. Tagantjärgi mõeldes, olin ikka naiivne küll.

Ühel päeval helistas mulle Jaan Riis ja küsis, kas ma ei tahaks teha üks sõit Paanajärvile. Ja kohe! Kaasa tuleksid kaks teadlast Ülo Sõstra ja Alar Läänelaid. Sõit toimuks minu mikrobussiga ja ehk leiame veel huvilisi. Ja huvilisi leidus, kaasa rändasid meiega veel Toivo ja Tiiu, Anneli ja Endla ja Leila. Asjaajamine käis kiirelt: passid, pildid, kiirviisa ja juba olimegi teel. Kiirviisa tõstis kahjuks tuntavalt reisi maksumust. Ja ehk oleks ka selle külastuse kuidagi kultuurivahetuse alla panna?

Ülo Sõstra on Paanajärvil aastaid töödanud, aidanud ja olnud juures Paanajärvi Rahvuspargi loomisel. Alar Läänelaid on mõnus bioloog- puudeuurija, osa retke eesmärki oligi uurida ja puurida puid- teha teadustööd. Meile lihtssurelikele sai teadmiseks pargi loomise ajalugu, kogu piirkonna geoloogilne tekkelugu ja palju- palju teavet puudest, taimedest jms. Infot oli palju ja loomulikult põnevat. Puude puurimisest ja miks seda üldse tehakse ja mis tulem sellel tegevusel on… see vajaks kohe eraldi pikka juttu.

Väljusime õhtuse Vikinguga, kogu öö sõitu Kuusamo poole. Piiripunkt avatakse kell 08.00, kella 7-ks olime kohal. Mingit erilist tungi piiriületusel polnud, meie taga oli veel 2 autot. Soome tollis sujus kõik kiirelt, Venemaa omas tekkis väike viivitus. Nagu ikka peab piiril hulga pabereid täitma. Mina lisaks bussile tollideklaratsiooni, mitmes eksemplaris. Õnneks olid piirivalvurid toredad inimesed, aitasid igati. Bussi nuusutas üle ka kohalik narkokutsu, kellele pakkusid huvi kaks kotti. Ei teagi, mis seal sees kutsale meeltmööda oli, igatahes tehti neile kottidele eriuuring. Küsisin piirivalvuritelt, et kuidas edasi teed ka on? Ja kaugel bensiinijaam asub? Miskipärast polnud nende näod selle küsimise peale kuigi säravad, bensiijaama kohta ütlesid ainult, et kütus on kvaliteetne. Avanesid viimased väravad ja … hüvasti asfalt ja mitte ainult asfalt. Ka tee oli kuhugi kadunud. Teed oli kunagi kasutatud metsamaterjali väljaveoks Soome. Ja nii ta on jäänud jumala meelevalda. Peeglist nägin, kuidas väravad kinni pandi ja lukku, oleme sisenenud teadmatusse. Põmm! Ja mis nüüd edasi? Põnevust ja ärevust palju. Piirivalve torni otsas seisis kuri sõdur püssiga(mõne päeva pärast, kui tagasi tulime, oli tuul ta ümber ajanud, lamas seal selili püss siivutult püsti).

Hommik oli ilus, päikseline. Ja vaikne. Ümberringi oli võsa, sest kõik, mis raiuda andis, oli ammu inimeste poolt saadetud kõige issanda teed. Teeääred kola täis. Näha, et kui see metsaralli siin käis ja miskit ära lagunes, siis sinna see ka jäi. Sõitsin 5- 10 km/h. Iga kurvi tagant ootasin miskit- ei tea isegi mida täpselt. 5 km pärast ilmus palju aeda ja okastraati, kohe mitmekordselt. Ja väravad, millel rasked tabad ees. Putkast ilmus mundris mees, küsis dokumente ja kadus oma putkasse. Kauaks. Ootad seal, vahid ringi. Päike särab, õhk tolmu ja kärbsesuminat täis. Ja jube laga! Heameelega oleks välja astunud ja pildistanud kõike seda värki, aga ei julenud. Äkki lastakse veel kohapeal maha! Lõpuks ilmus ametnik ja andis vaikides passid tagasi ja avas väravad. Ja sulges ja lukustas jälle. (igasugu väravate ja tõkkepuudega harjud lõpuks, kõiksugu „propuskitega“ ka)

Vaatasin kütusenäidikut ja ootasin bensiinijaama. Teades, et Venemaal on kütus tuntavalt odavam, ei hakanud paaki Soomes täitma. Ärevus puges juba hinge, kui näidik nullile lähenes ja kus ja kuidas saab sellisel tühermaal üldse mingit bensukat olla? Aga oli! Umbes 25 km piirist ilmus tankla märk ja kohe ka … keegi oli suured tünnid metsa vedanud. Õigemini kaks vana roostes paakautot paistsid vösast. Ühes bensiin ja teises diisel. Maapind oli sellest nestest läbi imbunud. Muidugi õhk ka. Tankija oli lõbus noormees, kes püstoli paaki suskas ja ainiti mingit lugejat hakkas vaatama. Märjukest sai 1000 rubla eest, arvata et diiselkütust, aga palju- seda ehk teab tankija- kui teab!

Ja nii edasi, kilinal- kolinal. Sinka- vonka, vahepeal Ülo hõiskas, et saavutasime rekordkiiruse, 15km/h. Jõgi ja sild. Puust sild ja väga kahtlane. Eestis ma mõtleks kaua, kas sellist ületada. Siin polnud teist võimalustki. Kõrval jõe peal veel üks sild ja siis veel. Viimased juba lagunenud. Siin vist käib see asi nii, et kui vana laguneb, siis võetakse uued palgid ja tehakse lihtsalt uus. Ja vastavalt siis tekib ka tee sellest sillast üle. Vaatasin Ülo Karjala kaarti. Kuskil peaks siin olema küla. Isegi silt oli tee ääres. Aga ei miskit. Sama ka järgmise külaga. Selgus, et need külad olid siin 50 a. tagasi ehk, nüüd ainult nimed jäänud.

Esimene auto tuleb vastu, hüppab nagu konn ja koliseb mis hirmus. 09 „ziks“ Ja arendab kiirust, mis kole. Kive ja tolmu lendab. Siis järgmine, ilma poritiivata ja numbrimärgita. Tähendab, tsivilitsatsioon hakkab lähenema. Ja nii ongi, Pääjärvi e. Pjaozjorsk paistab. Linn, mis rajatud 1973, soomlaste poolt. Ja kutsuti siia komsomolid- noored kogu Venemaalt, kes aitaksid ääretuid metsamassiive üles töötada ja soomlastele maha müüa. Enne tuli 1500 elanikule kõigi mugavustega rajatud linn soomlastele kinni maksta- muidugi metsamaterjaliga. Praegu seisab see linn kuidagi mõtetult, keset teedeta äralagastatud maad ja metsa. Millest inimesed seal elavad, ei tea. Mingil määral tegelevad puiduga, püüavad kala, korjavad seeni- marju.

Linnakeses asub ka Paanajärvi rahvuspargi keskus. Rajatud soomlaste poolt ja „euro- rahadega“. Uhke ja ilus. Korralik tugev aed ja suured raudväravad, valvekaamerad. Uhke ja ilus, aga haljastus e. muru kole mis kole. Suur plats asfalteerimata, midagi oleks nagu pooleli jäänud. Õue peal näen ka teehöövlit. Tekib tahtmine sellele selga hüpata ja kohalikud teed üle käia. Miks ta siin lihtsalt seisab, arusaamatu! Maja seest on aga uhke ja rahvuspargi väljapanek- stendid annavad Oulanka omale silmad ette. Infot on palju ja kenasti kujundatud. Ainult et … kõiksugu pabermaterjalist on puudus, s.t puuduvad infolehed ja kaardid. Hiljem, kui rahvuspargis ringi sai liigutud ja kui küsisin kaarte vms. siis laiutati ainult käsi. Ei tea, kas põhjuseks oli piiritsoon. Aga mingit aimu tahtsid ikka saada, kus ja mis asub. Silte tee ääres jagus küllaga, aga kaarti, kui sellist polnud kuskilt võtta.

Edasi, õigemini natuke tagasi, sõitsime Paanajärvi rahvuspargi suunas. Silt näitas 60km, ikka samasugust koledat teed. Vastu ja mööda kihutasid zigullid, UAZ-ikud, vahel sekka ka mõni väljamaine masin. Kõik paraja kolinaga. Kuidas nad koos seisid, raske õelda. Mõni oli ikka üpris ront ja numbrimärgita. Sai ka kohalik miilits ära nähtud. Nii õnnetut Nivat pole ammu näinud, kui poleks olnud uksel kirja „militsija“ arvanuks, et romuralli käimas.
Rahvuspargi piir ja tökkepuu. Valvurimaja ja seltskond sõjaväelises riietuses mehi. Käisel embleem rahvuspargi logoga. Territooriumil viibimine on loaga (tasuline), need olid meil olemas ja pärast mõningast vestlust avati meile teekond looduskaitse alale. Veel ca 20 km ja lootus oli saada lõpuks majutusse, pika ja raske teekonna lõpuni oli jäänud veel mõni kilomeeter. Olin olnud roolis peaaegu ööpäev.

Loodus oli nüüd imeline, kaunis metsatundru. Mäed ja orud, jõed ja järvesilmad. Soome kuused vaheldusid suurte uhkete mändidega. Jõgedel ikka tuttavad palkidest sillad, millest tuli lihtsalt valuga üle sõita, lootes veel homset päeva näha. Juba oligi tuttav Oulanka jõgi ja sillast üle paistsid „kelomajad“. Kohalik valvur, ikka sõjaväeline vorm seljas, astus meile tervitades vastu. Käes raadiosaatja. Viimane oli talle käe külge kasvanud, ilma raadiosaatjata ei toimunud rahvuspargis mitte midagi. Onnis „bursuika“ ja lavatsid. Elektrit loomulikult polnud, küünlad olid head küll. Söömine ja selle valmistamine käis väliköögis, kui mõni ükskik tüütav sääsk välja arvata, siis oli see igati lahe ettevõtmine. Lõke ja taskulambid andsid valgust, lõkkel valmis ka kohe meie õhtusöök. Kuna mets oli paksult puravikke täis, siis põhitoit oli seen. Seened kartulitega, seened makaronidega, seened kasvõi herkulapudruga. Maitseks juurde lõkketoss ja pardiprääks. Kuskil läheduses oli ka saun, sedagi sai nauditud. Ja vesi oli jões, vee puudust polnud, tassimise vaev ainult. Nii nagu reisi alguses sai välja hõigatud, et tuleb ekspeditsioon, nii oli asi ka oma nime väärt. Vahva oli. Ja nii kolm päeva. Ilma vooluta, ilma mobiiliühenduseta. Ilma interneti ja facebookita! Üritasin pikast sõidust välja puhata, sellepärast ma eriti matkaradadel ei hulkunud. Ja ega neid seal kuigi palju polnudki. Suts siia kose juurde ja sutsakas teise mäe juurde.

Oulanka Rahvuspark on Paanajärvi omast 3X väiksem, aga külastajate arv 10X suurem. Sõsarrahvuspargid. Ühine nimetaja on Oulanka jõgi. Alguse saab see jõgi Soomest ja suubub Valgesse merre. Omal teekonnal on jõgi uuristanud kauneid orgusid ja kanjoneid. Paanajärv ise on tegelikult sügav kanjon, 28km pikk, ehk koht, kus jõgi on pikka aega sadu meetreid lai. Paanajärvi park on Oulanka omaga võrreldes metsikum. Inimeste liikumist piiratakse tugevalt, jaht keelatud, kalapüük lubatud ainult kindlas kohas ja ajal. Sellepärast ehk juhtusin tihti nägema linde loomi rahulikult omi toimetusi tegemas. Polnud mingi ime, kui tedred rahulikult mustikaid nokkisid nagu kanad õuel teri. Karud jäid siiki nägemata, kuigi neid pidi seal ohtralt olema. Ja hunte ja ahme.

Alar ja Ülo tegelesid puude uurimise ja uurimisega. Ülejäänud seltskond matkas, kus aga sai. Kohapeal kimas kolinal ringi PAZ- buss, raadiosaatjaonu andis lahkelt aga teada, kuhu ja millal buss meie laagrist möödub. Saime kohe küüti. Paanajärvel oli võimalik tellida laevasõit. Raha eest. Ülo oli mulle muretsenud kalastusloa. Laenasin paadi ja aerutasin sinna suunda, kus kala võis püüda, aga mida kaugemale järvele, seda kõrgemaks puhus laine ja lõpuks loobusin.
Võrdleks kahte pargiosa külastajate poole pealt. Oulanka pargis on palju tähistatud radasid ja pidevalt tuleb rajal vastu loodusesõpru ja rahvasportlasi. Kepikõnd ja räätsamatk. Bussidetäied ja autodevoorid. Lökkel küpetatakse „makkarat“ ja matkad edasi. Pikemal marsuudil ka ööbimised, milleks on tasuta majakesed või katusealused.
Paanajärvi pargis on seltskonnad pühendunud rohkem lõõgastumisele- puhkusele- kalapüügile. Kihutatakse dziipidega kasvõi kaugelt Moskvast kohale, üüritakse tasu eest onn, püütakse kala, käiakse saunas ja juuakse lökke ääres viina. Nõnnamoodi asjatavad ka kohalikud noored seal nädalavahetustel. Mõnel üksikul matkarajal siiski kohtab ka mõnda eksinut. Suhteliselt palju liigub soomlasi, tundus et rohkem teadlaste- uurijate seltskonnad.

Igatahes möödusid need kolm päeva seal pargis uskumatult kiiresti ja kahjuks tuli juba hakata tagasiteele asuma. Tee oli tuttav, 140 km piirini, 10h parajat loksumist jälle. Jälle samad piirid ja aiad, tankisin ka odavat kütust paagi täis. Vene poolelt saime kenasti üle, Soome omas tekkis väike arusaamatus. Uuriti mu passi ja küsiti omavahel, et kas „virolaiset“ on ka euroliidus? Igaksjuhuks virutas ametnik mulle passi templi, et olen sisenenud euroliitu. Teised seltskonna liikmed selle röömu osaliseks enam ei saanud, ametnikuhärrad taipasid oma viga. (pole hullu, kord Hollandis, passikontrollil, otsiti ka nimekirjast, kas Eesti ikka ka kuulub EU-sse)
Kahe piiri vahel asub tax free pood. Uskumatu aga tõsi, pood oli täis Saaremaa tuulikut ja Viru valget. Nii odavat õlut pole ammu saanud ja 0,5 liitrit viru puhast maksis ainult 3,5 eur. ! Tere tulemast koju, kuigi sõita on veel sinna ca 1000 km.

Kas ma tahan sinna tagasi? Väga tahan! Kogu tagasisõidutee mõtlesin sellele. Olgugi, et teed seal masendust tekitasid ja bussi esisilla remont õige kalliks läks. Aga ei suuda kuidagi välja mõelda, mis transpordivahend sinnasõiduks olema peaks. Või minna sinna hoopis talvel ja alates Venemaa piirist mootorsaaniga? See oleks lahe, siis saaks ka Nouruneni tipus ära käia(577m). Sain aru, et soomlased just talvel sel viisil seal pargis liiguvadki.