Aastal 2010 olin suvel Norras 6 korda, kord Nordkapis, kord Lofootidel ja 4 korda Kesk- Norras.
Norra on muidugi ilus maa, ilu jagub 1700km „ülevalt alla“. Seda teed võid läbi kihutada, võid peatuda pikemalt kuskil varem väljavaadatud kohas. Ja teha kohapealseid retki.
Tihti seadki endale plaani valmis: reisi jooksul külastame seda ja seda linna, ja neid koski- jugasid ja liustikke. Ja siis muudkui rallid. Aga mõni koht või paik saab kuidagi eriliselt armsaks, tuled sinna uuesti tagasi ja järgmiseks aastaks planeerid seal juba pikema peatuse. Nii sai mulle see aasta armsaks paigaks Kesk- Norras selline külake nagu Flåm. Ja Myrdal.
Kord sattus mulle kätte mingi brozüür, kus oli kirjas, et Norras on kaks külakest, mille vahel on rajatud raudtee, fjordi äärest üles mägedesse. See olevat maailma kõige järsema kaldega raudtee, mis ei kasuta abivahendeid- ei ketti, ei hammasrattaid jne. Kogupikkusega 28 km ja sealjuures on teel 20 tunnelit. Uurisin kaarti ja nägin, et koos raudteega on olemas paralleelselt ka autotee. Kuidagi sinkadi- vonkadi see tee joonistatud oli, aga see ju Norra.
Ja sellel aastal püüdsin ka marsuuti koostada nii, et sellest külast marsuut mööda kulgeks, samas ligidal on õige mitu head vaatamisväärsust. 50- 100km raadiusse jäävad lisaks ajaloolisele raudteele: Norra pikim tunnel ja „lumetee“ üle mägede. Borgundi ja Undredali kirik. Ja muidugi kõrgete seintega fjordid, osa Norra pikimast Sognefjordist. UNESCO kaitsealune Nærøyfjord. Lisaks jõgesid- jugasid, külasid- linnakesi.
Talvel tegin netis tuhnimise, sain ka video, mis peaks nagu seda raudteed reklaamima. No nii kehva videot pole ma veel kohanud Arvatavalt oli kaamera kuhugi vedurijuhi juurde lakke kinnitatud ja kogu marsuut läbiti vaikuses, aegajalt kostmas pidurite susinat. Ning näha oli tunnelist sisse- välja sõitmist. Aga ma nägin siiski kõrval kulgevat sõiduteed ja poolel teel pesuehtsat pöörmeseadjat. Võtsin endale eesmärgiks kindlalt see tee oma bussiga läbi sõita ja uurida asja. Ei kohutanud mind ka kaardil nähtu, et autotee enne Myrdali mingeid sik- sakke tegi.
Esimene kord sain põhjalikult asja uurida juulis, siis nägin ka ära, et bussiga saab poolele maale sõita, edasi peaks jalgratas olema, või jala. Järgmiseks reisiks lammutasin sõbra Kersti jalgratta osadeks ja toppisin bussi . (kohapeal on võimalik kõike laenutada, loomulikult maksab see päris head raha). Igatahes oli mul augustis plaan jõuda pikki raudteed üles Myrdalini. Plaan oli hea, ainult, et, kui jäi veel 1/3 maad, siis oli keelumärk ees. Sinna panimegi telgid. Järgmine hommik viisin osa inimesi „alla“ rongijaama, nendele pakkusin, et istuvad rongile ja ülevalt tulevad jala alla. Ise lappisin Kersti ratta kokku ja saatsin tema teele, et käigu üleval ära, mina ise tulen jala vastu.
Kõik kenasti teele saadetud, ajasin endale fotokoti selga ja jala astuma. Ilus ilm, päike säras, tegin pilti, tee on selline armas, vana- vana, aegajalt mõni tunnel. Mitte selline moodne tunnel, vaid lihtsalt kivisse raiutud auk. Tunnelis solisemas vett natuke pähe, oli pime. Uurisin, kuidas seda teed ehitatud oli. Päris karm värk, kui ikka üle ääre alla vaatasid … ühe lõigu pärast olid meistrimehed pidanud mitukümmend meetrit laduma kivimüüri. Vaatad üles ja seal püstloodis sein, negatiivse kaldega. Mõned kivid kahtlaselt rippumas alla. Siis leidsin ka mõne koha, kus korralik mürakas alla oli sadanud- lõhkudes teepiirde. Teepiirdeks on sellised kolmnurksed tahutud kivid, mis asetatud püsti. Igale sellisele kivile on tehtud korralik alus. Kivid on ühendatud raudlatiga, kõik on väga täpne ja korralik.
Rahvast tuli aegajalt vastu, enamus laenutatud jalgrattaga. Vaatsin kella, minu omad peaks juba vastu tulema. Need, keda rongi peale saatsin. Kuskil müriseb rong, panen kõrva kalju vastu. Vaatan üles, roheline madu volksab august sisse. Raudteetamm on mõnedkümned meetrid üles, tamm ise laotud tahutud kividest. Müstika. Käsitsi välja raiutud, käsisti laotud. Iga nurga tagant ootan midagi uut. Aga nurga tagant tuleb ainult uus nurk. Huvitav, palju neid veel on? Lõpuks talu ja sild ja võimas kosk. Loen silte ja astun edasi. Pikki jõge. Lambad, hobused. Üks hobene hakkab mul järgi käima, naksab mul fotokotist kinni. Paneks jooksu, aga hobene vist lippab kiiremini. Astun vaikselt edasi. Hobene vaatas, et ma olen igav ja jäi maha.
Minu reisikaaslased tulevad vastu. Löpuks ometi. Ja hoiatavad, ära sinna mine, ära edasi mine, seal on jube, jube tee, ainult üks kivimurd ja varing. Vaatan jalge ette, no kuidas saab tee veel hullem olla, kui see mida astun.
Astusin ikkagi edasi. Uurin maastikku, sein ju ees. Siin on mingi kaval koht, kus tee peaks minema. Kaks tüdrukut lendasid kuskilt alla, jäid seisma ja lõid käsi kokku, vaatasid taevasse ja lõid uuesti käsi kokku … Jäi mulje, et nad olid millestki õnnelikult pääsenud.
Inimesed tulid vastu, enamus ratas käe kõrval. Et tee piireteta ja sinka- vonka üles oli, sellest ma ei räägigi. Üks vale liigutus ja oled kolinal kuskil all, priiküüdiga. Jalagi võttis võhmale, higimull oli otsa ees. Mõni siiki tuli ratta seljas vastu, hulle on igasuguseid. Tahtsin veel oma maanteeratta kaasa võtta, selle oleks ma kohe ribadeks sõitnud..
Kersti tuli vastu. Vajus istuli, emotsiooni oli nii palju, et ei saanud sõna suust. Minule sai nüüd tema ratas, temale statiiv. Jutu järgi ei olevat mul enam palju jäänud. Eks ronisin siis edasi. Ühe nurga peal nägin jalgrada, suundusin sinna ja ees oli auk. Tunneli moodi auk. Pimedas kobades koperdasin lõpuks raudtee otsa. Olin sattnud mingi kõrvalkäiku pidi raudtee tunnelisse. Päris lahe oli, ma ei usu, et ma siin tohin olla aga …. Silmad juba harjusid ära, jäin rongi ootama. Siis tuli meelde, et kotis on taskulamp.
Tegin paar valgusmaalingut. Ja siis tuli rong. Ma ei teadnud, et kui rong tunnelis tuleb, siis ta enda ees pressib õhku. Ja see õhk pressis mind salakäigust välja. Tekkis päris suur surve, selline tunne, et nüüd antakse mulle korralik torust väljumise kiirus.Müra oli ka suur ja rong oli kohutav koletis. Lootsin veel pilti teha…
Igatahes sain sealt august välja ja kuna kell oli juba paljuvõitu, hüppasin ratta selga ja kohe allapoole punuma. Punud sa jee, kaks kätt olid jõuga piduril. Käed läksid krampi. Nüüd sain aru, milleks ketaspidurid head. Minu kasutataval olid tavalised klotsid. Paar korda pidin siiski rattalt maha ronima, üle kivide tantsida rattaga pole just lõbus. Myrdali ma siiki ei jõudnud, Kersti jutu järgi jäi mul paar kurvi puudu. Jääb siis midagi järgmiseks korraks. Myrdalist läheb edasi tee mägedesse, 10km ja see olevat juba tõelistele matkajatele. Noh, nendele, kes ei tule nalja tegema siia, nagu mina.
Kuidas see tee ja kuidas raudtee rajatud, see on meile tasamaa inimestele müstika. Kogu ajalugu on olemas „all“ Flamis, seal on tasuta raudtee- muuseum.
Lisan oma jutule kaardi ja seletan pikemalt mõnest paigast: Vaata kaarti siit…
Gudvangen- sealne kämping suhteliselt odav, võimalus telkida või võtta majake. Mina kasutaks baaslaagrina. Kämping olemas ka Flåm- is, aga tunduvalt kallim. Gudvangen kämpingu miinuseks on kaunis jõgi, mis õhkab külma ja selles orus päikest naljalt ei näe.
Korra tuli ka pool mäge alla, tolmu oli nii palju, et hingata oli raske ja telgid- buss olid kaetud poole sentimeetrise tolmukihiga. Gudvangeni läheduses on valged koopad. Seal olevat mingi kohvikumoodi asi sees. Gudvangenist võid istuda praamile Fjord1 ja nautida võrratut Nærøyfjord- i. Vahepeatused Flåm-is ja Aurdalis. Gudvangenist viib autotee Flåm-i poole, Sealt algab tunnel 11 km. Siis paarsada meetrit ilmavalgust ja 5 km tunnelit veel otsa. Ja paistabki vasakul Flåm nagu peopesal. Veel nii palju, et kahe tunneli vahelt suundub külatee alla Undredali, kus elab sada elanikku ja 500 kitse, vaatamisväärsuseks Skandinaavia väikseim vana puukirik.
Flåm- raudteejaam ja laevasadam. Raudtee on ehitatud kohalike poolt, paras ime see on. Selleks, et ühendada kaubatee Sognefjordist Oslo- Bergeni raudteega. Kõige müstilisemad on tunnelid, neid on rajatud ka osadele jõgedele. S.t., et kui jõest ei saa silda üle teha, siis tehti eraldi tunnel vee juhtimiseks raudteest alt või pealt mööda.
Tööriistadeks lapidas, käru, kirka, niveliir, dünamiit, abiks hobune. Raudtee suundub pikki orgu üles mäkke, kõrguste vahe ca 800 m. Löppjaamaks Myrdal, ehk oletegi jõudnud Oslo- Bergeni trassi äärde. Rong teeb reisi lõpus spiraali ja seda mäe sees. Enne lõppjaama tehakse peatus kose juures, ca 5 min.
Bussiga sain üle poole maa sõidetud, paralleelselt raudteega. Kohati oli rong kuskil all, siis jälle üleval. Siis muutus tee sõidetamatuks, ehk kitsast bussilaiusest rajast jäi alles järsk kivihunnikune rada. Igatahes tasub see matk ette võtta, kas rattaga, või rongiga, või kombineeritult, või üleüldse jala.
Flåm- ist ida poole sõites jõuame Aurdali. Siin on kaks varianti edasi liikumiseks. Kasutamaks Norra pikimat tunnelit, 24,5 km. Või sõita üle mägede, nn. lumeteed ca 50 km. Aurdalist suunaga „lumeteele“ hakkabki tee tõusma, päris järsult serpentiini pidi. Kohati on väga kitsas, aga vaade alla läheb aina vahvamaks. Aurdali linnale ja Aurdalfjordile. Mõnede km. pärast on vaateplatform. Autosid tuleb vastu päris palju ja piduri kärsahaisu on pidevalt tunda. Lõpuks tõuseb tee ligi 1300m kõrgusele, südasuvi ja lumi. Sellel aastal hakati ehitama- parandama nii teed, kui rajama matkaradu. Poolel teel näeb ka paari lambatalu. Jõudes teiseltpoolt mäestikku alla, tasuks suund võtta Oslo peale, käia ära ka Borgundi kirikus. Üks vanimaid säilinud puukirikuid Norras.
Ja, kui on teekond planeeritud tagasi, siis miks mitte proovida tunnelit läbida. Kolmes kohas on tunnelis teelaiend, tegime seal peatuse, et imetleda seda inimese poolt rajatud loodusimet. Eks see inimene ikka ka paras ime on.
Kokkuvõtteks: Kindlasti lähen ma sinna veel tagasi ja teen reisi sinna ka järgmisel aastal. Et korra just ja ainult sellele piirkonnale pühenduda. Loomulikult on sealgi kõik kohad täis turiste, aga ei pea ju nende sabas jooksma. Avastada oleks minulgi seal veel palju- palju. Loomulikult ei sära Norras kõikseaeg päike, ka sellega peab arvestama. Igatahes, külastage seda paika, on ka võimalus seljakotiga tulla Oslost ja siis tipatapa alla või veel kõrgemale üles. Kui miskit küsimusi peaks tekkima(kes tahavad omapead rännata), püüan alati vastata, kui vähegi aega on.
Raimond.
