Olin mitmel aastal mõlgutanud mõtteid korraldada rattaretk Poolas, just Kirde- Poolas. Maastik on sarnane Lõuna- Eesti omale, samas kultuur, kogu see maaelu, põllumajandus ja inimesed ise hoopis erinevad. Ahvenamaa ja Gotlandi rattaretke kõrval oleks see tore vaheldus.
Mingil määral tundub meie inimestele Poola tagahoovina, kust lihtsalt kiirelt läbi sõidetakse. Kuuldused kuritegevusest ja ülihalbadest teedest on siiski minevik. Ja poolakad ise on ikka nii sõbralikud, nii toredad. Isegi piirivalvurid. Ametimehed, kellega olen palju kohtunud üle ilma. Kohtumine Poola piirivalvuritega- peatavad kinni, tulevad juurde ja kõigepealt annab sulle käe pihku ja siis küsib, kuhu liikled, küsib passi näha ja siis räägime maast ja ilmast kuni jalgpallini välja … müstika!
Või poola köök! Üritasin üks aasta natuke dieeti pidada aga see lõppes kohe Poolas,sest nad kohe oskavad niihästi süüa teha, armastusega. Ja toit on neile tähtis.
Nii ma hakkasin vaatama sellise pilguga, kuidas annaks rattaga sõita Suwalki- Augustowi piirkonnas. Lisaks on mul suur huvi igasugu raudteede ja kanalite- lüüside vastu. Aga sellesse piirkonda jääb Augustowi kanal, mis on osa Läänemere ja Musta mere laevade ühendusteest või veest. Ühel aastal, kui aitasin kanuuretke seal piirkonnas korraldada, jäi küllalt aega üle, et sõita see kant risti- põiki läbi (autoga) Vaatasin teid ja majutusi, uurisin lüüse ja kanaleid ja panin kõik kirja. Ja mõte oli,et ühel päeval peaks olema soovijatel võimalus liikuda süstaga mööda kanalit ca 20 km. Samal ajal, kellele vesi ei meeldi, saavad teised paralleelselt samas piirkonnas liigelda. Ja kui koju sain, siis panin plaani paika ja hakkasin kirjutama. Ahjaa, üritan poolakate suhelda vene keeles. Vanemate inimestega saan hakkama aga nooremad pole seda keelt õppinud. Ja oh seda susistamist ja kiiret juttu, püüad midagigi sarnast vene keelega tabada.
Vastu ei kirjutanud keegi, täielik vaikus. Igasugu mõtteid tuli pähe. Kersti aitas veel i.k. kirju koostada. Hiljem sain teada, et üks peremees lihtsalt ei osanudki kirjutada: aru sai, aga kirjutada ei osanud, ei vene ega inglise keeles. Mõni koht oli üldse kinni ja mõni arvas, et mis loom see eestlane veel on?
Minu eesmärk oli, et majutus oleks Poola taludes ja söök sealsamas. Need on sellised kompleksid, nagu meil turismitalud vms. Seal nimetatakse neid Agroturistikateks. Olin juba käega löömas, kui siis võtsin kätte ja sõitsin ühel sügisel ise kohale. Korjasin hulka kaarte kokku, vedasin näpuga järge, uurisin internetist ja kohapealseid silte. Ja läksin ja koputasin ustele. Vähemalt nägid nad elusa eestlase ära ja surusime kõigiga käppa. Ühe perekonnaga oli natuke sebimist pea retke alguseni välja. Sai veel helistatud mitmeid kordi, naine oskas natuke vene keelt, tütar natuke inglise keelt ja telefonile vastas ajalti peremees, kes susistas poola keeles. Kuna nendelt tahtsin rentida süstasid lisaks ööbimisele, siis olin ikka pabinas küll. No igatahes kell hakkas just saama kokkulepitud 9 ja vaikus … ja täpselt kell 9.00 kihutas nurga tagant koorem süsti meie poole. Vott nii!
Marsuudi valisin siis sedasi, et läbime kahte rahvusparki, teisel päeval võimalus soovijatel liikuda süstaga kanalis ja läbida lüüse. Maastik on esimestel päevadel tasasem, on metsateid. Lisaks annan võimaluse valida ise marsuuti, vastavalt jõule ja jaksule. Teine pool matkast oleks siis mägisem. Söömine oleks taludes, paaril korral teeme ise, mõnes kohas saame nende pakutut ja lõunasöögiks pakun kokkulepitud paigas suppi.
Ja nii saigi esimene rattaretk Kirde- Poolasse tehtud. Meid oli kokku 18 inimest. Tundub, et inimesed jäid rahule. Mina igatahes küll. Sebimist oli küllaga aga asi oli seda väärt.
Retke ajaks valisin kevade, ehk maikuu keskpaiga, kus oleks juba kevad täies õites ja parajalt soe.
Poola rahvas on kõige usklikum rahvas Euroopas, sellest neil ka palju kirikuid ja pühasid kujusid kaitsmas kodu, põldu, metsa jne.
Teed on retke ajal erinevad, on köva liivaga metsateed, on munakivi teed, osad leidsid, et kaitseala on lahe ka laudteel sõita. Muidu erinevas seisus asfalteed, osad täitsa uued, osad lapitud.
Mõnes kohas on ka rattaeed mägitud aga neid on eri marsuute ja eri värve nii palju, et päris raske kohaneda, kuigi kohanimed ei muutu.
On tasasemaid teid (muide, rohelust on ikka palju)
Ja mägisemaid radu, kes siis tuleb ratas käe kõrval või sõites üles. Aga kiiret pole, aega jääb ka ümbrust nautida.
Tüüpiline Poola talu õhtuvalguses
Ja talumehed ise
pan Turowski, teise õhtu peremees. Muretses meie pärast ja meie kõhu pärast. Süüa tegi pani Turowski aga pan küttis meile sauna, mis pold ei vene ega soome saun. Aga ikkagi saun.
Minule kattis ta eraldi laua ja istus minu juurde sööma. Tõi siis karahvini mingi jubeda ollusega ja kuna ma keeldusin napsist, siis ei võtnud ka ise. Aga söök oli võrratu!
Pärast veel saun ja lõõgastus esimese päeva rattasõidust
Järgmisel päeval said soovijad istuda süstadesse ja liikuda juba vett mööda. Pooled meie hulgast valisid selle tee.
Lüüsi avamine
Kuna järgmine majutus oli kanali ääres, siis tuli meil jälgida, et kanuutajad meist mööda ei kihutaks- vehkisime ja karjusime, et nad meie tiiki sisse põikaks.
Kogu kraam söidab minu bussiga kaasas, teil pole muud, kui vändata. Õhtuks saab jälle asjad kätte. Kärus hetkel süstameeste rattad.
Elu talus käib omasoodu, hetkel müüakse üks hobune maha.
kitsarööpmeline raudtee
ja tema suksu, millega tehti lõbusõitu
Lõunaks soojendasin suppi
Kolmikpiir, Vene- Poola- Leedu
kaksiksild
Viimane ööbimine oli kahes sellises majakeses, tulin tallu ja perenaine teatas, et tal kohad kõik täis. Mul kohe süda saapasääres, olin teinud isegi ettemaksu.
Aga siis saatis ta oma tuttava juurde, kellel oli veel luksim ja privaatsem majutus, imeilusa järve kaldal.
Vot selline vahva retk oli. Meid oli erinevas vanuses ja kaalus. Kellel oli tippvarustus, kes väntas tavalise tehnikaga. Kõik said ilusti hakkama.
Järgmisel, 2016 aastal, on jälle plaanis, loe seda siit.
Üks silt kah uksel, mis peale pikemat juurdlemist saab täitsa arusaadavaks
