Kolm päeva ööbisime Poolas, ööbimine maksis 40 ja 40 ja 60 zl/ in.Toad kahesed või kolmesed, mugavad, wc, dush, tv toas. Läbisõitu tuli 1500 km, kõige odavam kütus oli Leedus, ca 15.50 kr/l. (kõige kallim Eestis) Sõime kohtades, kus oli maja küljes silt Restauracja, toidud olid väga head, lõuna hinnaks tuli ca 15- 20 zl. Hommikusöök majutuses 15 zl. Kõik korrutada 4- ga, et saada EEK. Suhtlesime segapudru inglise- saksa- vene- eesti keeles. Lõpuks õppisime ära poola keele, selleks tuleb vene keelt rääkida ladina tähtedega, hästi kiiresti ja võimalikult palju susisevat- visisevat juurde lisada 🙂 On piirkondi, kus räägitakse vene keelt, on piirkondi, kus saksa. Hakkama saime, näpud ja varbad võtsin ka appi. meid oli kokku 5, Vahur, Kersti, Kalvi, Piret ja mina. Sellise väikse pundiga on alati lahe reisida, lõpuks harjuvad kõik teiste veidrustega ja sulatakse ühiseks pundiks.
Start Tallinnast 31. märts õhtul, riskisin sellega, et panin suvekummid alla, mis lõpuks ka ennast õigustas. (Poolas naeltega sõita ei tohi) Juba Pärnus olid metsaalused paljad. Tallinn kell 7 õhtul, Märjamaa 8, Pärnu 9, Läti piir 10, Riia 11 ja Riiast välja 12. Kihutasin läbi Riia, mulle ei meeldi see ümber Riia ringsõit, aga kummalisel kombel seisin otse minnes pea iga valgusfoori taga. Kell 4 olime juba Poolas ja 5-st tukkusime bussis kaks tundi. Kuna Poolas on teine ajavöönd, siis pidime kella keerama, kes tahtis, see keeras, Vahur leidis, et oma kultuuriruumi pole mõtet teise koju vedada ja keeras kella, Kalvi tegi sama, seega tekkis meil meie aeg ja nende aeg, mis tekitab alati naljakaid olukordi. No ja nalja peab ju saama.
Igatahes keerasime kohe peale Poola jõudes trassilt maha, paremale, et minna pikki Poola- Vene piiri lääne poole, esimeses külas ära tukutud, suundusime otsima Stańczyki Mosty–kaksiksildasid. Viidad olid kenasti olemas ja mõne aja pärast olime kohal. Uhked sillad, üle oru, mingi plekkonnid selle all ja koer lõugab täiega. Siis ilmus kuskilt putkast taat, puges veel pisemasse plekkputkasse, millel kiri KASSA ja lõi luugi lahti, ning igalühel tuli loovutada 4 zl. Pärast raha loovutamist, lõpetas ka kutsa lõugamise. Kell oli nende järgi hommik 6, suured pühad, vihma ladistas, aga korraldus oli viimase peal 🙂 Sildade ajalugu on omaette teema. Nagu ma aru sain, siis need on ehitatud esimese ilmasõja aegu, kitsarööplise raudtee jaoks, kasutuses pole olnud vist kordagi.(siiki kahe sõja vahel turistidele ja seenelistele) Projekteerisid itaallased, tellisid sakslased, ehitasid poolakad, lagastasid venelased. Miskipärast ehitatai neid kaks, tarvidust selleks polnud ja siiani ei tea keegi, miks just kaks. Meenus Saaremaa tramm ja Hiiumaa raudteeülesõit, äkki on need sillad põrnika- klubi vingerpuss jälle 🙂
Kõht oli hele, võtsin küll supid kaasa, aga unustasin maha leivad, või jms. Arvestades Norra reise, võtsin seda reisi, kui “ahh see onju siinsamas” Õnneks oli esimene suurem linn päris lähedal, Gołdap. Varajane see kellaaeg oli, aga ühe restauracja me ikkagi leidsime. Täis kõht on ikka täis kõht ja lisaks ütleb eesti vanasõna, et hommikune vihmasadu läheb lõunaks üle. Igatahes oli päike varsti väljas, seda kuni õhtuni, päeva max. temp tõusis lõpuks 19,6 kraadini. Milline rõõm eks, tulla mingist lumest ja pasast ja siin kevad täiega. Vaikselt loksume Massuria järvede alal, maastik võrratu, Teel siis järved, kanalid, viimased kas toimivad ja õhku lastud või käestlastud. Väiksed külad, mis nagu juba linnakesi meenutavad, on iidne Preisimaa, uhked majad ja ehitised vahelduvad kummaliste plekkonnide ja betoonkarpidega. Kodutöö oli enne tehtud, võtan suuna Hitleri koobaste poole, kuidagi õnnestus mul otse neile peale lennata. Ah jaa, vahepeal vaatasin Gizycko juures neid järvi, kus peaks kohe- kohe GO-Travel rahvale paadimatka tegema, Jääs ju puhta need järvedl :)) (paari päeva pärast, tagas tulles oli juba oluliselt vähem jääd, ehk nende reisi ajaks sulab kõik)
Gierloz (olematu) Hitleri hundikoobas, kus talle ebaõnnestunud atentaat sooritati. Ei hakka ajalugu ümber jutustama, selleks on kohapeal giid. esimene asi, mis märkasin, oli metsaalune täis meeletult suuri betoonkamakaid. Enamus siis õhku lastud. Venelased vedasid lõhkeainet kohale vagunitäied, rongidega, et teha maatasa see ussikoobas. Kahju natuke muidugi, ma ei saa kunagi aru, miks peab sedasi lõhkuma, see onju ajalugu, mida olematuks ei tee. See selleks. Kohale jõudes taheti kohe bussi parkimise eest 12 zl ja siis kohe inimese pealt 8 zl. See ära makstud, ilmus nagu maa alt giid, kes tegi superpakkumise- 10 zl. nägu ja meile tehakse korralik ekskursioon. Ja tehti kah! 2h jooksul tuli vene keeles, poola aktsendiga nii palju nimesid: feldmarssaleid-grubbenfüürereid- kindralieid, et metsaalune kajas. Hääl oli taadil ka nii võimas,pandagu või kohe armee otsa.
Fakte ja ajalugu kuhjaga, hüppas ühelt teemalt teisele, vahele mõni nali ja kõrvalepõige ja siis kindlasti mõni märkus, et tegelt oli see või see mees hoopis rahvuselt poolakas ja üleüldse on Poola ja tema rahvas kõige- kõige siin maamuna peal. Oli väsitav nii palju infi taguda väikese aja jooksul andale ajjudesse, vahepeal tõmbusin lihtsalt eemale ja vahtisin näiteks rähni puu otsas:) Igatahes on ta lahe vana ja võtke kindlasti see teenus. Aga need punkrid on ikka võimsad, olgu või õhkulastuna. Iga asi oli viimseni läbi mõeldud ja vaevalt neid avastamise korral oleks saanud ka õhust- maalt laiaks pommitada, lõpuks ju tassiti dünamiit koobastesse sisse. Samas raudtee, samas maantee ja lennuväli, ida poolt kaitseb kogu kompleksi Massuuria järvestik ja sood. Õhust polevat midagi näha olnud, kõik paksus metsas, lisaks lisati veel tehispuid, punkrid kaetud mererohu ja betooni seguga. Kohutav mass betooni, nii maa peal, kui all. Kõik eluks vajalik olemas, ruumid nõupidamiseks, sööklad, garnison, sidemaja, neid sipelgaid sebis seal tuhandeid. Ja kindlasti oli igal kõrgemal vennal oma punker, magasid seal tuhandeid tonne betooni pea kohal ja külje all. Istud seal, kuulad kevadist linnulaulu ja jõllitad neid mürakaid…
Edasi, Święta Lipka , pälverändurite meelispaik. Küla ja võimas kirik. Vahele niipalju, et kogu Poolas käib üks reustareerimine, ehitamine, remont, kuhu sa ka ei jõua.Tellingud, piirded igal sammul. ei saanudki aru, kas valmistutakse suviseks turismi hooajaks, või on see üleüldine Poola ülesehitamine. Igatahes siblivad kõik täiega, ei mingit masu… isegi pühade ajal. Läksime Poola ju ülestõusmispühade ajal, arvasin, et sel ajal ei lenda linnud ka taevas, aga võta näpust 🙂 Ainult pühapäeval olid kõik kohad kinni ja vaikus. Kirik ise oli võimas, nii seest, kui väljast, nagu katoliku kirikud ikka. Tellingute vahelt saime sisse. Sees käis usin korraldus, kuhugi nurka sätiti lamav kristuse kuju, kaeti linaga. sinna juurde lilled- küünlad, mõni palvetav kuju. Järgnevatel päevadel võeti lina pealt, inimesed tulid ja palvetasid Jeesuse juures, lõid risti ette. Seisti auvalves. Mina vaatan kirikus alati kõiksugu maale, kujusid, orelit. See on ajalugu, põnev lihtsalt. Ja üks katoliku kirik on täis nikerdusi ja ilusaid lae- ja seinamaale, seal võiks tundide viisi neid imetleda. Edaspidi käime veel palju kirikutes, kahjuks ei saa me ühtegi torni ronida, selleks oli aeg natuke vale.
Sõidad mööda Poola teid, need on kas asfalteeritud, betoon- või kivisillutis. Viimased veel vana preisi päritolu. Teed on piiratud puudega, kuna puid eriti nihutada ei anna, siis tikuvad teed päris kitsad olema. Keerates vähe suurema tee pealt maha, võid kohata sellist auklikku asfalti, mida unes ega ilmsi ette kujutada ei oska. Ära siis pööra kõrvale peateelt, on lihtne vastus! Siiski on ka need kõrvalised kohad huvitavad, kuidas elab üks Poola inimene väljaspool suuremaid keskusi ja turismi marsuute. Lagunenud Preisi mõisad, auklikud alleed ja suured sajahektarilised põllud annava aimu kunagisest hoogsast põllumajandusest. Seni, kuni mõtteid mõlgutan, oleme jõudnud linna nimega Reszel, kohustuslik kindlus, kirik ja vahva sild üle oru…
Võtsin kaardi ja tegin sirge joone Fromborki suunas, see tähendas nüüd parajat “killadi- kolladi”, aga põnev oli ikka, ilm ilus, päike ja soojus. Kõht igatses restauracjat (kõlab nagu kõhu reustareerimine) Aegajalt vilksatas mööda mõni Poola küla, oma külapoega, millel kiri SKLEP, trellitatud aknad ja troostitu välimusega, mis annab aimu teatud aegadest Poola ajaloos. Aga suur äratundmisrööm valitses, kui poe ligi ikka sama eesmärgiga seltskondi märkasin, nii kodune kohe. Nagu öeldud, oli me eesmärk leida korralik söögikoht ja nagu tellitult seisis meie ees uhke Poola turismitalu. Väljanägemiselt suure mõisa moodi, võimsad raudaiad, kivitee, aiapäkapikud- kujud, kõiksugu vana vanatehnikat poetatud vaatamiseks siia- sinna , aedikutes hobused, hirved või jaanalinnud. Söögisaal oli nagu jahisaal, lauad rasked tammepuust, seinad maale, relvi ja vanu fotosid täis. Mis muud, kui menüü ette ja tellima. Mulle Poola toidud hirmasti meeldivad, kui tead, mida tahta. Minu lemmikuks on “pirogi s mjäsom” salatiks juurde peenelt hakitud ja maitsestatud hapukapsas. Pirogi oleks nagu pelmeenid, 3 korda suuremad, hörk tainas ja mitme eri lihasegu sisuks. Peale valatakse praetud sibul ja singitükid. Toitudest võib rääkima jäädagi … igatahes läks mul see kõhutäis maksma uhkes mõisas 22 zl, koos õunamahlaga. karm eks 🙂
Nagu öeldud, oli esimese päeva eesmärk kindluslinn Frombork, sinna me ka jõudsime, otsisime ühe majutuse, pansionaadi, saime kaubale 40zl/in ja jalutasime kindlust kaema. Ilus õhtu ja kena jalutuskäik, kuna me majutus oli kohe rannas, siis oli boonuseks päikseloojang merre. Meri see siiski polnud, tegemist on kinnikasvanud merega, ehk lahega Zalew Wiślany mis, põhja pool saab nimetuse juba Kaliningradi laht ja seal ka auk merre, Baltiiski juures. Kalamehed tulid “merelt” ja saak oli hea, kahjuks ei tundnud ma neid kalu ära, olgugi et meie Läänemerest püütud, aga mürakad nad olid ja kohe eemal olid suitsuahjud tossamas. Muidugi oli kohal paar kohalikku jõmmi, kes endale sealt kastidest paar kõige priskemat purikat koju viisid. Samas oli ka kauplus, aga kuna avati järgmine päev kell 10, nende aja järgi, siis jäi seekord see kala maitsmata.
Hommik algas paksu uduga, teel sai vahepeal kolmekümnega sõidetud, aegajalt oli mingi küla ja siis nägid hetkeks policjat. Viimased tegid turvalisuse kontrollkampaaniat, õnneks meil nendega kokku puutuda ei tulnud, noh mitteeriti 🙂 Ja siis lõi korraks päike välja- oh seda värvidemängu, ei tea kuhu suunasja mida pildistada kohe. See oli hetkeks. Eesmärk oli suunduda Gdanski, püüdsin valida kõrvalise tee aga panin puusse. Miskipärast arvasin, et üle Wisla saab siit mööda silda, aga mida polnud, oli sild ja polnud ka praami, kuigi kõik kirjad ja järjekorra- jooned seda tee peal näitasid. Oli üks suur suur vesi, vasakult ta tuli ja paremale läks, kohe väga palju vett. Vahepeal leidis meid koerake, kes plastikpudel hambus meie mängutuju proovile pani. Meil tuli siis see 1,5l tühi plastkest võimalikult kaugele lendu saata, tema jooksis järgi, suure raginaga lõi pudelisse hambad sisse ja sekundi pärast oli viskaja juures tagasi. Pani pudeli viskaja ette maha ja vaatas otsa- NOHH ! Kui keegi meist ära tüdines, valis järgmise mängukaalsase jookse- viska mängus.
Gdańsk, Danzing pika ja kireva ajalooga linn. Netis on kirjandust küllaga, paberkandjal terve Poola kohta ja eesti keeles olematu seis. Võib valida iidse vanalinna tänavad, või solidaarsuse sünnipaiga- Gdanski laevatehase piirkonna. Vanalinnas kuulus keskaegne kraana, tõstejõuga 2 tonni, kaks raekoda, maailma suurim tellisivist kirik, kui hästi läheb, siis saab siin- seal ka torni teatud tasu eest ronida. Meil ei läinud, igal sammul oli remont ja pühad mõjutasid omajagu ka. Kell Maria kirkus on lahe, näitas aega ja kõike lisaks, mis faasis kuu, mis tähtkujus kuu või päike jne jne. Mitu sajandit tagasi tehtud, maailmatuma suur kolakas. On alles süsteem 🙂 Aadam ja Eva kolistavad üleval kella. Legend räägib, et meister torgati peale kella valmimist pimedaks, et ta sama uhket kuhugi lisaks ei ehitaks.
Sopot, tegelikult moodustavad Gdansk, Sopot ja Gdynia kolmiklinna, ega suurt aru saagi, kus üks algab või teine lõpeb, selle töö teevad sildid ära. Sopot- Läänemere suurimaid kuurortlinnu, liivarandu kümnetes kilomeetrites, linna ehitisteks põhiliselt endised saksa villad- suvilad. Madalehitus, kaunid promenaadid, pargid, hoolitsetud haljastus. Täielik puhkuseparadiis. Ja misse on, kui nalja ei saa, vähemalt teatud muige eest hoolitseb Krzywy Domek, nii köverat maja annab kohe ilma pealt leida ja kui kaua seda vaatama jääd, tekib juba endal teatud kahtlused, nohh, kas oled ikka kaine vms. Maailma pikim puidust muul on super, hetkel suured eurorahad peal ja ehitus käib täiega, aga see mis taastatud ja valmis, annab juba elamuse. Õhtuks teeme kaare Hel-i linna, asub 34km pika neeme tipus, neem mis kaarega kaitseb mere poolt juba mainitud kolmiklinna. Neem on liivane, kitsamas kohas 300m, laiemas ehk tipus ca 3 km. selline ebapüsiv neem, väidetavalt tahab rännata, selleks on mere poolt kindlustatud puuvaiadega jms. Iga teine maja pakub majutusteenust, poolsaar elab kuurortteenusest. teine märksõna on militaar. Sellise mulje jättis ka Hel-i linn ise. Metsa all võib leida maailmasõdade kindlustusi, on ka üks muuseum ja kui hästi läheb, saab ekskursiooni teha kitsarööplemise raudteega. Saime uudistada kuulsat tanki T-34, kaugelt päris tanki moodi, aga lähemalt uurides ikka ilge robustne ja väga lihtne metallikolakas. Ega sõja jaoks polegi ju ilu vaja, aga sedasi raudplaatidest kokku keevitatud, valatud kahuritorn peale… primitiivsemat ja lohakamat tööd pole ma veel näinud. Selle-eest tehti neid palju, kohe väga palju ja kui saksa tank oli neid 10 tk puruks lasknud, siis 11- nda käest sai ta ise mataka. Ööbisime ühe toreda proua juures, ei saanudki aru, kas ta rääkis saksa või poola keelt, vb. mingit segu. 40 zl ja sain privaattoa, uhke vaatega merele, veel 15 zl. ja rikkaliku hommikusöögi. Kas on veel millest unistada? Proua lasi just uusi trepiastmeid panna (jälle remont) iga aste suur lihvitud mustast graniidist lahmakas, astmeid kokku 15 ja teiselpool maja samasugune trepp veel. Jeerum, mis see maksab? Tihti ei saanud ma Poolas aru, miks peab miski nii suur ja võimas ja kallis olema ja nagu ühele kiuslikule eestlasele kohane, tekkis kohe mõte: kust see raha võetakse? 🙂 Päeval oli selline söögikoht, kõht täis 100 krooni eest.
Nii, eelviimane päev, aeg on otsa tagasi pöörata, kodu poole. esialgu maailma suurim telliskivist laotud kindlus ja Poola kindluste top nr.1 Malbork sihiks. Ei sattunud just parim ilm pildistamiseks olema, et uhket panoraami sellest kindlusest teha, aga eks neid pilte ole tehtud sealt miljoneid ja postkaarte kohapeal on müüa küllaga. Aega kuluks seal ringi kolamiseks päev, meie paari tunni asemel. Kui tahta saada üks kindluse ekskursioon, siis see ehitis on küll kindluste kindlus. Sissepääs 25 zl. lisaks pidin 15 tugrikut loovutama, et mul aparaat kaelas oli. Võimas, veekord võimas. palju ma sellest kindlusest läbi jõudsin käia? Ehk 10%. Soovitavalt enne kodus ajalooga tutvust teha, siis läheb giidi jutt soravamalt kõrvade vahele. Uskumatu, kui peen ehitis, millised põrandad, seinad ja laed. Iga pisike detail on paigas, kui mingi joon seinal lõppes, siis kindlasti mingi ornamendiga. Ehk kogu see kindlus oli suur aga peen käsitöö. Sokeerisid mind pildid aastast 1945, peale kindluse pommitamist venelaste poolt. Pilt oli troostitu, lihtsalt üks telliskivi hunnik oli säilinud. Kas tõesti ei võiks sõjad säästa unikaalseid ehitisi, ajaloolisi paiku, see kõik on ju samade inimeste kätetöö… mingu kakelgu kuskil lagedal põllal, krt võtaks! Aga nii ta on, inimene on inimesele hunt ja hullemgi veel, maailma võimsad tahavad maailma ja võimu jagada, nii et puru taga. Kindluse kiriku osa oli osaliselt säilitatud sellisena, milline ta peale pommitamist oli.
Ja nüüd pole muud kui kiirelt ida poole, aeg surub peale, korraks kaeme veel Gizicko linna, käime kirikus, kus rahvast murdu. Inimesed toovad korvikesed, milles värvilsed pühade munad- kirikusse pühitseda. Soovijad saavad veel korra Jeesuse surivoodi juures palvetada. Suund uuesti Golduni, leiame seal suht vene piiri ääres motelli, kõige kallima (60zl.)seekord ja kõige niruma ka ühtlasi. Järgmine hommik põikame korra sisse Suwalkisse, kirde-poola suurimasse linna, viimast korda Poola restauracja- kõht täis ja Eesti poolepunuma. Riias oli öösel 11 kraadi sooja, Häädemeestel aga juba pluss 1. Tere Eestimaa talv ja üleujutused. Siiski oli lumi oluliselt järgi andnud, nii et kevad tuleb ka siia niikuiniii …
Kokkuvõtteks: Kindlasti on selline reis”välk ja pauk” huvitav, aga tahaks ikka veel ja veel. Aega oli liiast vähe, aga aeg on raha, eksju. Esialgne plaan, et kimada Saksa piirini välja, kadus kohe. Pool Pommernit jäi sõitmata, pool Masuuriat nägematta. Aga seegi on ainult pisike osa Poolast!!! Seega, kes viistib ja aega leiab, võtke rohkem … aega! Poola on huvitav, Poola on omamoodi, Poola pole ainult õine transiitmaa Itaaliasse, Hispaaniasse jne. Poola loodus on tõeliselt ilus, otsige üles nende looduskaitsealad- rahvuspargid. Poola köök on võrratu.
Raimond