5 ankeeti- deklaratsiooni, kõikvõimalikke kindlustusi, värske pilt ja vähemalt 6- kuud kehtiv pass… sellega tuleb arvestada kui tahad minna Valgevenesse. Saad mingi ankeedi, kus õigesse kohta tuleb tõmmata rist ja kui 20-st ristist üks tarvitseb valesse kasti hüpata, siis alustad kõike otsast peale. Sedasi sain ma lõpuks Valgevenes käidud ja olen väga rahul. Suur tänu ka piiriametnikele, kellel jätkus minu jaoks aega ja kannatust J. Tegelikult olid kõik piirionud väga sõbralikud, erinevalt eelnevatest juttudest- kuuldustest.
Ei oska öelda, miks enamasti enne ja pärast riigipiiri on auklikud autoteed, nii ca 10 km? Umbes nagu Telliskivi tn. Tallinnas. Ju kohalikke valdasid- rajoone need lõigud suurt ei huvita. Eks ma valisin ka sellise pisema piirikoha. Igatahes öösel, kaks tundi enne õiget aega olime Daugavpilsi- Silene- Urbany piiripunktis. S.t. viisa hakkas kehtima kell 00:00 ja seniks sai oodatud parklas. See oli kasulik aeg, sest suitsu kiskudes sai järjekorras olevate valgevenelastega juttu puhutud ja ühtlasi ka uuritud- küsitud, kuidas piiri ületada, millised teed teisel pool ees ootavad, millist teed üldse valida.
Kell kukkus ja läks lahti. Öö, paks udu, tõkkepuu. Sõit ühe putka juurest teise juurde, paberid- kindlustused- passid. Midagi anti juurde, midagi võeti ära, kuhugi löödi templeid. Ühel hetkel sain aru, et olen veel ikka Lätis. Ja siis Valgevene. Vormimeestel mütsid kuklas rippumas, suured nagu praepannid. Jälle anti mingi paber, midagi võeti ära, üks meeletu templite tagumine. Üks unine tädike muud ei kontrollinudki, kui templite hulka paberitel, et sinna siis üks kõige suurem juurde virutada. Tollideklaratsiooni täitsin tund aega, s.t. oskasin ikka kuhugi mingi risti valesti panna. Loomulikult oli deklaratsioon valgevene keeles ja täitma pidi seda vene keeles. Üks onu uuris mu passi ja küsis imestunult, et kas mul selles raamatus ühtegi vene tähte polegi 🙂
Igatahes sai see kadalipp ükskord läbi, küsisin veel mitu korda üle, kas ma võin nüüd minna ja viimane tõkkepuu tõusiski. Edasi teadmatus, pime ja udu. Hirmus kurviline auklik tee ja 5km rekkate rivi, kes üritasid EU poole pääseda.
Mida olin ma enne kuulnud- lugenud Valgevenest? Viimane Euroopa diktaator võimul, kurjuse-telje riik, igal sammul inimõiguste rikkumine- vahistamine, vahetult enne reisi plahvatus Minski metroos. Inimesed elavat seal vaesuses ja näljas. Tihti koputati mulle otsa ette ja küsiti, kas ma lähen oma bussi sinna uputama. Sealkandis ei pidavat teidki olema 🙂 Igatahes jättes nüüd igasuguse poliitika kõrvale, püüan kirjeldada Valgevene eluolu, nii nagu mina seda nägin selle 5 päeva jooksul. Minuga oli kaasas veel 8 vahvat reisiselli.
Ettevalmistuse Valgeveneks sain ma juba Lätis. Sõit Riiast Daugavpilsi jättis ikka kohutavalt masendava mulje. Teed halvad, majad tee ääres lössi vajunud ja ilmetud, lisaks söötis põllud. Kõikjal praht ja rämps. Ei leidnud me ühtegi peatuspaika, kus keha kinnitada. Vähesed parklad olid kui prügimäed.
Sedasi udus (ja Valgevenes pidi olema palju udu, isegi sildid tee ääres pidevalt hoiatasid) liikusin ma esimese linna poole, millel nimeks Bratslav. Ja siis korralik asfalt, tankla tee ääres. Kena neoontuledes asutus, diiselkütusel 0,71 EUR hinnaks. Majad tee ääres olid uhked kahekorruselised eramud, kõik kenasti värvitud, mustrilised aiad … päris hästi ma ei saanudki aru, kuhu ma olen sattunud. Pime ju ka veel. Leidsin puhkepaiga- lõkkekoha, sillake üle jõekese, onnike istumiseks, lauake söömiseks- nagu muinasjutus. Ja ei mingit rämpsu. Hiljem mööda Valgevenet sõites, nägin päris tihti tee ääres puhkepaiku- parklaid. Lauad- pingid- katusealused omapäraselt kujundatud, hästi värvilised, seened- lehed- päkapikud- loomad puust välja treitud. Prügikastid tühjad, metsaalune puhas. Lisaks olid teede ääres suuremad kivid täis maalitud loomapilte ja looduspilte kirjadega: “Hoia loodust!”, “Mets on tuleohtlik!” jne. Ja muidugi bussipeatused: betoonist seinad täis maalitud maale; kaunid kased, kenad maastikud. Iga bussipaviljon oli omaette vaatamisväärsus. (Muide, Vv-s on keelatud bussis mobiiliga rääkida, needki sildid olid peatustele maalitud)
Sedasi mööda kõrvalteid ja linnasid läbides jõudsime trassile M3. Korralik kiirtee, mitmes reas. Tanklates, mis jäid transiit- trasside äärde, sai maksta neljas eri rahas: kohalikus ja vene rublas, dollarites ja eurodes. Tasapisi hakkas valgeks minema ja polnudki lood kõige hullemad, pigem olime meeldivalt üllatunud
Hatõn.
Memoriaal, mis rajatud väikese metsakülakese mälestuseks. 22. märtsil 1943. aastal põletasid sakslased selle küla koos 149 selle elanikuga maatasa. Armu ei antud ei lastele ega vanuritele. Hatõn asub M3 trassil, natuke enne Minskit, ca 5 km kõrvapõiget metsa. Suur betoonist viide olemas.
Minsk.
Jõuame Minski kell 9 , kaarti pole, kaarte polegi kuskilt saada, tanklad on nendest tühjad. (Hiljem leidsin mingi külakolka tanklast kõik, mis vaja.)
Ilm soojeneb märgatavalt ja selline üle 20-kraadine soojus püsib meil reisi lõpuni. Isegi ööd on soojad ja lõpuks on kõik nii rohe- roheline. Võtame suuna Dudutki vabaõhumuuseumi poole. Natuke kiirteed ja siis külatee. Ääretud põllud, kõik üles haritud. Mitte ühtegi meetrit söötis maad! See vaatepilt jahmatab. Aga tõesti on Valgevene põldusid ja põllumajandushooneid ilus vaadata. Kahjuks kasutavad nad palju vana tehnikat, kütuseõgijaid ja vähese jõudlusega vanu traktoreid. Aegajalt näeb siiski ka uusi suuri võimsaid “Belarusse”.
Dudutki talumuuseum- palju huvitavat, palju igapäevast. Nu kes pole oma silmaga kalkunit näinud, siis ehk … norskavad sead olid ka lahedad. Töötoad- puidu-, savi- ja sepikoda. Ja mida kõike annab teha tavalistest õlgedest- müstika. Maitseme kolme eri sorti juustu, koos kohaliku küpseleivaga. Juust jättis sellise hea maitse suhu, hiljem otsisin poest aina uusi ja huvitavaid juustusorte. Muuseumi hind on natuke soolane, aga me oleme ju väljamaalased ja kapitalistidelt tulebki raha ära võtta. Üldiselt rakendatakse kohapeal kolme eri hinda, vastavalt sellele, kust sa tulnud oled; kohalik, SRÜ-st või mujalt välismaalt.
Mir
Kiirtee on korralik, ainuke, mis sinna kuidagi ei sobi- kuskil suvalises kohas on ülekäigurada! Maksu peab ka natuke maksma, kui muidu on tabu dollaritega vehkida, siis siin teatatakse, et teil on välismaa auto ja tasuge 1 euro või 1 dollar. Ei mingit Vv rubla. Üritan maksta 50+50 eurosenti, ei lähe läbi. Münte ei võeta. Samas 1- eurone münt sobib küll 🙂 Teel näeb sõitmas ilma numbrita autosid, ei saanudki teada, mis teema nendega on. Pole ka ime kui teel liigub hobuvanker. Pikkvanker autoratastega, suksu ees.
Brest- “gorod geroi”.
Meil oli kolmeks ööks kinni pandud elamine ühes turismibaasis, Poola piiri ääres. Toad kahele, WC ja dushiruum nagu vanadel hallidel aegadel J Sooja vett sai kella kuuest hommikul õhtul kella kümneni. Söömas käisime “stoloovajas”, olime hommiku kell 8 kenasti ukse taga rivis. Sööklas lükkas kokatädi käruga meile söögi ette. Joogiks oli tavaliselt juba suhkruga tembitud tee. Söök oli üllatavalt maistev, selline kodune. Sööklast väljudes ootasid meid ukse taga seitse kassi ja neli koera 😛
Meiega samas baasis elasid veel vene ja poola ehitajad. Venelased tulid igal õhtul töölt purupurjus, kaasas kilekotitäied viina, lõugasid öö otsa kuni väsisid. Hommikul alustasid kitarri piinamise ja kartuli praadimisega. Transpordiks mingi ront Kuban- buss, “zluzebnõi” ja” ljudi” peale maalitud. Kimasid hommikul jälle tööle. Poolakad tulid õhtul vaikselt oma MB Sprinter bussiga, korralikud töötunked seljas, sõid meiega samas “stoloovajas” ja keerasid vaikselt magama (või oma toas viina jooma, igatahes polnud neid üldse kuulda).
Sedasi nagu me seal kolm päeva elasime, hakkas juba distsipliin tekkima. Söögiajad olid ju paigas. Päeval tegime retki lähedalasuvate vaatamisväärsuste juurde. Kui muidu külad olid ikka vene stiilis- tee ja tee ääres majad rivis, siis korra metsateid sõites leidsime külakese, milles nagu midagi ei klappinud. Suur hoov, kenasti pügatud muru, ümber hoovi abihooned. Meenutasid meie maakodusid, hooned ainult vähe teise ehitusega. Ja sedasi terve küla, majapidamised pillapalla laiali… muidu ju külad nagu mainitud, pikk uulits, kahelpool majad nägudega tee poole. Maja taga väike lapike tillile- porknale. Tihti oli värvitud vaid maja esikülg ja kõik, mis tahapoole jäi, hakkas ilmet kaotama.
Belovezje Buzsa.
Minu jaoks pettumus. Kuna see on piiriäärne ala, siis olid seal nõuded igati karmid. Suur värav, astu sisse ja loomade muuseum- topised. Ja elusad loomad aedades: hunt, karu, põder, piison, kits, metssiga, mingi hobune. Kõik! Loomulikult võeti selle eest ka raha. Ja kui tahad ringsõitu, siis roni kohalikku bussi ja tehakse sulle üks 25km tiir metsade vahel. Võimalik on külastada ka näärivana kodu!!! “Domik Ded Moroza”. Ma ei tea küll, mis seos on sellel onul rahvuspargiga, aga nii see oli. Vähemalt nägin elusa piisoni ära. Aias.
Ühe külapoe juures, millest meile juba lemmik sai, kohtasin ka Vv-s esimest korda joodikuid- kerjuseid. Sellid lunisid mõnesid tuhandeid, et see siis kõrist alla kallata.
Muidu naljalt selliseid tüüpe Vv-s ei kohta- kes ei tööta, see ei söö. Kui ei tööta, oled parasiit, jne.
Kui Valgevenes maksab diiselkütus “eekides” ca 11 krooni, siis Poolas 21. Ja loomulikult toimub kütuseralli ka siin samal viisil nagu meie piirialadel. Ja lemmik automark on ikka see VW Passat. 100 liitrit sisse ja piirile järjekorda. Et ikka korralikult paak täis saada, tõstetakse auto külg tungrauaga veel üles.
Juhuslikult sattusime ühe küla peale, mis vist kolhoosi või külanõukogu keskus oli. Tundus nagu oleks siia terve uus küla ehitatud, kõik majad tundusid nii värsked- uued. Kuna maa kuulub riigile, siis ruumiga kokku ei hoita, kõikjale jagus avarust. Lisaks pargid, veesilmad, sillakesed. Koolimaja oli omaette vaatamisväärsus. Korralikult remonditud, nagu rahvas rääkis, jättis oma ruumidega ja varustusega väga hea mulje. Kooli kõrval uhke spordikompleks. Ja maja ees MIG lennuk postamendil 🙂 Koolis oli ka astronautika muuseum, mille pärast me sinna üldse läksimegi. Nagu ma aru sain, olime me seal esimesed eestlased.
Üldse ehitatakse selles riigis palju, kõikjal rajatakse uusi maju, maakohtades ühepereelamuid, linnas “lasnamägesid”. Samas ei hoita kokku värvidega, kollane- punane- roheline. Kõik jätab sellise sooja mulje.
Tänavapildis on eraomanikel välismaa automargid, riiklikud firmad jälle kasutavad enamuses ZIL-le ja GAZ-e ning UAZ-e. Tundub, et kui kogu riigi autopark välja vahetada, hoiaksid nad meeletult kütust kokku. Uuemad tänavapildis on MAZ- bussid. Tänavakoristusmasinaid ei märganud. Selle- eest oli tihti näha koristajaid. Tee ääres tõstis tädike endaga koos liiklusmärki edasi, ise samas luua ja kühvli ja ämbriga toimetades.
Poed on kaupa täis, rahvast ka. Hinnad on miljonites. Kohalik ja SRÜ toode poole odavam, kui välismaa värk. Valgevene toodab palju majapidamises vajaminevat tehnikat ise. Meenutage kasvõi külmkappe ja pesumasinaid, mida omal ajal meilgi müügil oli. Suured kaubamajad sisaldavad müügibokse nagu meil sadama turul . Müüjal on rinnas silt nime ja kategooriaga. Mis kategooria müüaja oled, sellele vastavalt saad ka palka. Aegajalt näeb ka silte “individualnõi predprinimatel”, meie mõistes siis FIE. Kindlasti on poes kuskil ka silt vihjega, kus asub kaebuste ja ettepanekute raamat!
Valgevene maavarade poolest rikas pole, ei naftat- kivisütt- põlevkivi. Kaaliumi kaevandatakse ja selle toote raudteevaguneid olen Eestiski näinud. Kolm tööstusgiganti tuleb meelde: MAZ, Belarus ja Belaz. Viimane on võimas kaevanduskallur, mida Eesti kaevandused ostavad. Nägin kohapeal uudist, kus Belazi tehases püstitati uus rekord- 15 autot päevas!
Päris hästi aru ei saanudki, millega on Valgevene liider maailma kurjaks ajanud, riik toimib, paljudes asjades annavad naabritele, Ukrainale, Venemaale, Poolale silmad ette. See, et käputäis “madissone” seal aegajalt pead tõstab ja nad korraks pokri pistetakse? Et mõni nuiaga üle küüru saab? Et puudub demokraatia?
Seda demokraatiat on Ukrainas hästi näha, kes vähegi võimule saab, püüab haarata võimalikult suure ampsu. Tulemus on teada. Valgevene “batja” ehk isake püüab ikka veel kõike koos hoida, totrusi jagub muidugi igal sammul, kaasaarvatud tema kõned rahvale 🙂 Ja muidugi ei jäta ta mainimata, kui südamelähedane on tema riik, kui palju ta püüab teha oma rahva heaks. Teeb ka muide: vähemalt koolid, spordikompleksid, puhtad ja korras teed, vägagi hoolitsetud ja kaitstud loodus. Ole ainult mees ja tee tööd ja puhka ja spordi jms. Arstiabi, laste trennid, õppimine on tasuta. Üürid- kommunaalmaksed ülimadalad. Toit ja kütus odavad, meie mõistes. Palgad pole ka teab, mis kõrged. Kohalik õpetaja saab ca 300 eur. Sama õpetaja meil saab 600 eur. kätte. 1 euro eest sain ma 2 liitrit õlut või kolm pakki suitsu :P. Muidugi on neil oma raha, Valgevene rubla. Seda pahna olid kogu taskud täis, tavaline poeskäik läks mul ca 25 000- 30 000 Vv rubla. Andis kassas neid sedeleid otsida ja õiged paberid leida. Münte pole üldse. 100 rubla eest saad toosi tikke! Eestis vaatad ja võrdled erinevates poodides hindu, seal seda muret pole. Kõik hinnad on üle riigi ühesed. Osta siis kütust kust iganes, ikka sama hind.
Ideaalset maailmakorda pole olemas, eks iga ilmavalitsus kiidab just oma. Euroopa viibutab Lukasenka peale sõrmega, samas käib arvestatav kaubavahetus. Saksamaal elab “Shell” Valgevene kütusest (mis omakorda Venemaalt tuleb). Poola kritiseeris alles hiljuti päris häälekalt, samas on Poola ehitajaid Vv-s küllaga toimetamas. Eestis joome usinasti Vv-s toodetud kalja ja tarbime sealset kütust. Poliitika poliitikaks, aga riik on käimist- vaatamist väärt. On nostalgia, on midagi teistmoodi. Meie seltskond jäi tulemusega väga rahule ja tahame sinna tagasi. Esimesel võimalusel. Veel pilte siit
foto: E.Norak, P.Masing, R.Raadik